Alljärgnev artikkel on ilmunud ajakirja Ma Olen Jalgrattur 2020. aasta juulinumbris. Datanoris on mitmeid ratta- ja triatlonihuvilisi, kes soovitavad ka teil palju rattaga sõita ning kindlasti ka antud ajakirja tellida ja lugeda! :)
Oma kogemust jagas Datanori CEO, jutupaunik ja rattaentusiast Indrek, loo pani kirja Datanori projektijuht, ratta-, kirjutamise ja muidu entusiast Merilin.
Kui meie loo peategelane oma rattaga Küprosele jõudis, oli pandeemia juba alanud. Kõlab nagu mõne kehvemapoolse ulmejutu algus, aga just nii see lugu lahti rulluma hakkab. Alustagem algusest.
Indrek Otil oli selleks kevadeks põhjalik rattasõiduplaan. Juba umbes 10 hooaega rattasõitu, sellele vahelduseks ka triatloni ja seiklussporti harrastanud tallinlane otsis selleks aastaks midagi uut, mille nimel pingutada ja mis silma särama paneks. Mõeldud-tehtud. Sõprade seltskonnaga sai end kirja pandud Paris-Roubaix’ rahvasõidu 145 km distantsile ja sellele pidi eelnema LÜHIKE peenhäälestus ehk paar nädalat väiksema seltskonnaga Küprosel ja seejärel juba Hawaii kevadlaager Kreekas. Aga eks nende plaanimistega läheb ju tihti just nii, nagu läheb.
Start
“Märtsi keskel, kui end Küprosele hakkasin sättima, oli viirusepaanika Euroopas juba suurelt lahvatanud. Nii loobusid sõbrad, kellega koos pidime Küprosele minema, viimasel minutil sõidust. Kuna aga selleks hetkeks oli teada, et Hawaii kevadlaager jääb ära ja mul lihtsalt oli VAJA korra päikese ja sooja kätte saada, otsustasin ikka üksi minna.” Kuna Küprose nakatumiste arvud püsisid ülimadalad, siis ei osanud ta karta muud, kui et reis plaanitust pisut pikemaks venib. Töö tarkvaraarendusega tegeleva ettevõtte Datanor eesotsas eeldab aga ennekõike arvuti ja internetiühenduse olemasolu, mistõttu ei oleks see eriliseks probleemiks kujunenud. Kuid seda, et sellest päriselt ka elu pikim reis saab, ei osanud ta tookord küll kuidagi ette näha.
Küprosel sai Indreku “staabiks” Paphos, ca 100 000 elanikuga kuurortlinn saare edelarannikul, mis elatub peamiselt turismist (nagu tegelikult kogu saareriik). Eriti populaarne on sihtkoht briti ja vene turistide seas, kellest paljud on saarel ka püsitalvitujad. “Jõudsin 2–3 päeva tavapärast puhkuseelu nautida, kui tulid uudised, et lennuliiklus ja ka hotellid suletakse, mistõttu soovitati turistidel saarelt lahkuda. Isegi kui ma oleksin see hetk koju tagasi sõita otsustanud, oleks see olnud keeruline, sest viimane saarelt lahkuv Ryanairi otselend Tallinna müüdi väga kiirelt välja.” Koju oleks küll saanud läbi mõne muu riigi, aga sel hetkel sai tehtud teadlik otsus pandeemia tippaeg Küprosel veeta. Ihuüksi tühjaks valgunud suures hotellis elada oli omaette huvitav kogemus, kuid nüüd tuli endale siiski elamiseks korter otsida. Õnneks sulasid Airbnb korterite hinnad sama kiiresti nagu odavnes nafta, nii et lõpuks sai avara 3-toalise kahe rõduga korteri tavapärasest üle nelja korra odavamalt.
“Jõudsin teha veel ühe väikese minireisi Küprose pealinna Nicosiasse, kui tagasi Paphosesse jõudes saabus pommuudis, mis pani kõik uude valgusesse — kehtestatakse täielik liikumispiirang.” Sisse seati riiklik SMS-süsteem, mis tähendas, et kodust väljumiseks võisid olla vaid mõned põhjused — toidu ostmine, arsti juures käimine, tööleminek (kui töötasid asutuses, mis pidi lahti olema) ja ka trennitegemine. Välja tohtis minna kord päevas. Kui see soov tekkis, tuli saata SMS oma dokumendinumbri ja väljumise põhjusega. Kui saabus lubav SMS-vastus, sai minna. Tänaval võis sind peatada politseinik ja loa ettenäitamist nõuda ning kui seda polnud, oli sisse seatud ülikarm trahvisüsteem (minimaalne trahvisumma 300 eurot). Kui Eesti uudistes loendati haigestunute arvusid, siis sealsed uudised algasid umbes selliselt, et möödunud ööpäeval tehti 400 trahvi, sest inimesed läksid kodust liiga kaugel asuvasse poodi.
Kaval idaeurooplane vihub trenni teha
Kuna üks väljumise põhjus võis olla KODU LÄHEDAL trennitegemine, siis see tõi kaasa pisut koomilise vaatepildi, kus ka ilmselgelt trennikauged inimesed elu eest sörkida püüdsid, sest niisama jalutada ei tohtinud, see trennitegemisena arvesse ei läinud. „Alguses jälgisin ka mina kohusetruult seda ühe korra väljumise reeglit, nii et kui trennist tulin, käisin ka poest läbi ja saabusin koju korraliku koormaga. Muuhulgas ei jooda Küprosel kraanivett, nii et selle poest kojuvedamine kümnete liitrite kaupa oli paras jõutreeningu asendaja. Aga siis närisin ühe õige idaeurooplasena selle SMS-süsteemi ikkagi läbi. Kuna mul oli kaasas nii ID-kaart kui pass, siis testisin alguses erinevate dokumendinumbritega. Kui see läbi ei läinud, siis ostsin ka uue SIM-kaardi ja nii oligi mul ühe asemel kaks väljumiskorda päevas. Ühe loa alusel tegin oma trennid ja teise alusel käisin siis poes.“
Politsei suhtus ringiliikujate kontrollimisse väga tõsiselt. „Sain küll kiiresti aru, et nad üldiselt seisavad ja korraldavad kontrolle suurtel ristmikel, nii et sõitsin linnast välja mööda väiksemaid tänavaid. Siiski peatati mind pea iga trenn ja kohati juhtus seda lausa mitu korda ühe trenni jooksul. Õnneks oli mul alati luba ette näidata, kuid ühe kurja politseiniku käest sain siiski noomida, et rattasõit ei ole trenn ja mingu ma kohe koju tagasi. Mitme politseinikuga tuli vaielda selle üle, kas ma olen kodust tulnud liiga kaugele või mitte, kuna konkreetseid piirmäärasid polnud kehtestatud. Mõni arvas, et maksimaalne kaugus on 1–2 km, teine lubas isegi 10 km kaugusele minna.” Kokkuvõttes tundus selline hirmutamise süsteem küll ülepingutamisena, aga võib-olla on tõesti sealne kultuur selline, et inimesed poleks muidu niivõrd hoolikalt kodus püsinud, nagu see näiteks Eestis toimus.
Mõnel päeval olidki politseinikud ainsad inimesed, kellega Indrek trenni jooksul kokku puutus. Mitu korda hakkasid nad muu hulgas ka uurima, kas tegemist on ikka üleüldse tema rattaga. „Eriti kahtlaseks läks asi siis, kui hakati küsima, palju mu ratas maksab. Ikka kohe ilma keerutamata: „How much?“ Kasutasin siis igaks juhuks sama taktikat, mis mul osad sõbrad oma naistega, et 1000 eurot ja ei sentigi rohkem.“
Vahepeal oli täitsa kõhe inimtühjadel teedel liikuda. „Oli päevi, kus ma ei näinud trenni ajal 2–3 tunni jooksul näiteks mitte ühtki autot. Päris sürreaalne tunne. Sõidad mööda suurt maanteed ja igal pool lihtsalt täielik tühjus. Nagu mingis filmis. Selle tulemusena hakkasin kuidagi endalegi teadvustamata sõitma keset teed, nii et paar korda sain ka tubli ehmatuse, kui järsku mõni auto selja taha ilmus. Loomulikult adusin, et sellises olukorras rattaga ringi sõites kaasnevad ka teatud riskid. Võtsin alati täiskomplekti „päästevarustust“ kaasa — taskud olid varukummidest ja tööriistadest punnis. Andsin endale aru, et kui mul miskit peaks trenni ajal juhtuma, siis saan loota vaid iseendale. Näiteks tuli meelde üks mitme aasta tagune Youtube’i video, kus keegi toppis rehvi muru täis, et koju saada. Esimest korda tundus nagu väärt nõuanne. Sõitsin laskumisi ka ikka natuke ettevaatlikumalt kui muidu.“
Küprose rattasõidutingimustest kah
Küpros ei ole rattasihtkohana eriti populaarne ja ka sealne linnaruum pigem ratturivaenulik. Kõnni- ja kergliiklusteede ääred olid nii kõrged, et ka parima tahtmise juures polnud võimalik neist üle hüpata. Autoteed samas väga kitsad, aga see-eest auklikud. Ja kõigele lisaks autojuhid ka pigem mitte eriti arvestavad, nii et mööduvadki ca 20–30 cm külgvahega. „Aa, muide, ühe autoga oli mul seal ka kokkupõrge,“ alustab Indrek nii möödaminnes. „Sõitsin linnas kõnniteel ja lähenesin ristmikule. Kuulsin küll, et nurga tagant auto tuleb ja võtsin hoogugi maha, aga pisut ootamatult sõitis ka tema kõnniteel, nii et saime mingi planguga varjutatud ehitusplatsi nurgal täpselt kokku. Lendasin ikka täitsa kapotile. Õnneks peale selle, et õlal oli sinikas ja rattal paar kriimu, midagi hullu ei juhtunud. Kuna minu SMS-luba oli selleks hetkeks aegunud ja auto roolis istunud mehel seda üldse polnud, siis ei olnud me kumbki loomulikult politsei kutsumisest huvitatud. Läksime siis peaaegu sõbralikult lahku. Tegemist oli ühe baariomanikuga, nii et ta siis lubas mulle suure suuga tasuta jooke nii palju kui soovin. Jõudsin aga enne ära tulla, kui see baar taas avati.“
Samas väljaspool linnasid on sõitmise mõttes olukord mõnus, eriti sellise vähese liiklusega “koroona”-perioodil. Teed on igati heas korras ja väikesed külakesed ning loomulikult mäed on peaegu sama maalilised nagu mujal Lõuna-Euroopas. Ka profiililt sarnaneb Küpros näiteks Hispaania rannikualadega, kus rannapiirkondades on maa tasane ja sealsamas sisemaale keerates saab korralikke mägesid sõita. „Põhimõtteliselt sisemaa poole pöörates alla 1000 tõusumeetriga trenne polnud võimalik teha. Aga mägedes oli väga mõnus, tekkis kohe selline kodune tunne — oli natuke jahedam ja niiskem õhk ning looduses domineerisid okaspuud.“
Kliima mõttes on paik muidugi (liigagi) ideaalne. Kui märtsi keskel oli temperatuur 15 kraadi kanti, siis juba märtsi lõpus sai ainult lühikeses vormis trenni teha. „Põhimõtteliselt ma kaks kuud muud ei kandnud kui T-särki ja lühikesi pükse.“ Reisi lõpus sai kogeda ka nädala väldanud tõelist kuumalainet, mil ametlik temperatuur oli 43 kraadi ja rattakompuuter mõõtis maksimumiks 48 kraadi. “Mu trenn nägi siis välja selline, et sõitsin pool tundi, ise juba külmavärinates, hüppasin natukeseks merre ja siis jälle pool tundi rattal. Vist ei olnud kõige tervislikum trenn. Isegi õhtul kell 19–20 oli ikka veel 35 kraadi. Sellist kuuma ei ole ma mitte kuskil mujal kogenud, isegi Lõuna-Aafrikas oli asi leebem. Ka kohalikud väitsid, et sellist pulli on aastas heal juhul 1–2 korda ja pigem juulis-augustis.“ Saame jälle kõhutäie naerda, kui Indrek muljetab, kuidas lõpuks koduteel Amsterdami lennujaamas ta oma pagasit kätte ei saanud, nii et pidi ka sealses 17-kraadises kevades ööpäeva lühikestes riietes läbi ajama.
Režiim
Nii et poolteist kuud käiski elu rutiinis töö-trenn-töö-pood-töö-uni. „Alguses üritasin ikka mingit korralikku trennirežiimi ka järgida, nii et kolm päeva trenn ja üks puhkus, nagu ikka klassikaline kevadlaagri muster välja näeb. Lõpuks oli aga ikka selline väsimus peal, et sõitsin lihtsalt siis, kui jaksasin ja viitsimist oli.“ Kõige rohkem on tal kahju sellest, et tegemata jäi üks planeeritud pikem tiir — 135 km ja 3500 tõusumeetrit. Alguses ei oleks tohtinud kodust nii kaugele minna ja kui lockdown lõppes, siis lihtsalt enam füüsiliselt ei jaksanud. Eks tüdimus oli juba ka peal ja vormikõver hakkas vaikselt allapoole keerama. „Alguses sõitsin trennidele põnevuse lisamiseks ka Strava lõike ja sain ka mõned KOMid, aga lõpuks oli aina vähem tahtmist ja energiat neid ette võtta.“
Kui räägime veel natukene Küprose elust-olust ja nende toimetulekust viiruse tekitatud väljakutsetega, siis kõige rohkem pani uudiseid jälgides imestama see, et majandusest seal riigis praktiliselt ei kirjutatud. „Tegemist on ju puhtalt turismist elatuva riigiga ja see sektor kuivas täielikult kokku. Aga mitte üht sõna sel teemal. Fookus oli näiteks hoopis sellel, et kõik kirikud on kinni ja ka ühe esimese leevendusmeetmena võis minna lõpuks siis kümne kaupa jumalateenistusele. Üks minu lemmikteemasid oli aga see, kuidas taliujujad olid vihased, et neid ujuma ei lasta. Mis taliujumisest me räägime, vesi oli juba märtsis 18 kraadi! Aga nemadki said siis loa suplema minna, kui kirikud avati. Samas jällegi rannas niisama päevitada ei tohtinud …“
Veel oli imelik see, et kui muidu kõik baarid ja kohvikud olid kinni, siis Starbucks oli kogu selle aja avatud ja oma „üht lattet päevas“ sai seal kenasti trenni lõpus nautimas käia. Muu hulgas sai seal ka pisut oma suhtlusvaegust rahuldatud. „Hästi palju astuti juurde ja alustati vestlust. Näiteks üks inimene ütles, et kuule ma tunnen siin kõiki rattureid ja sina oled küll kuskilt mujalt pärit. Üks kipsis käega naine, kes ise rattaga oli kukkunud, soovitas mulle radu, mida sõita jne. Olin seal selline selgelt eristuv inimene oma rattavormiga.“
Lahe seik juhtus veel ühe Hawaii kirjadega vormis mehega. „Teen trenni ja järsku sõidab üks täitsa korralik rattur muidu inimtühjuses vastu. Vaatan, et Hawaii kiri pluusi peal. Keerasin siis ringi ja asusin teda jälitama, ise kisasin: „Tere-tere!“ Üks hetk ta siis märkas, et mingi hull ajab taga ja vastas natuke kõheldes: „Hi..!?“ Tuli välja, et üks lätlane, kes aitab Läti Aerobike etappe korraldada ja tegemist oligi Filtri sarja särgiga. Ka tema oli oma perega õige momendi saarelt lahkuda maha maganud.“ Läti korraldas aga aprilli lõpus ühe päästelennu ja ka Indrek ise mõtles end selle lennu peale sättida, kuid kuna Läti-Eesti piir oli kinni, siis tundus kogu logistika lõppkokkuvõttes liiga keeruliseks kippuma.
Lõpp paistab
Umbes nädal enne seda, kui sai viimaks siiski koju hakata sättima, olid ka praktiliselt kõik liikumispiirangud lõppenud. Jäi kehtima see reegel, et siseruumides üritusi ei tohtinud korraldada ja ka restoranid-kohvikud võisid avada vaid väliistekohad. Samas pole see säärases kliimas mingi probleem. „Mina lõpetasin kohe koduse toiduvalmistamise ja käisin ainult väljas söömas. Huvitav oli see, et kui enne tundus, et seal elab valdavalt vanem seltskond, siis järsku oli linn noori täis. Ei tea, kus nad ennast seni kõik peitnud olid?!“ Samas ei tekitanud liikumisvõimaluste laienemine enam mingit soovi oma sealviibimist pikendada.
„Sain teada, et tuleb üks Hollandi lend, mille raames sinna jäänud Küprose elanikud tuuakse koju ja vastupidi. Ma ei julgenud aga kohe pileteid osta, kuna üks varasem lend, mille olin broneerinud, tühistati kaks päev enne väljumist. Kui ma lõpuks kolm päeva enne äralendu piletid ostsin, oli lõpuks suur vedamine, sest olin üks viimaseid, kes endale koha sai.“
Humoorikaid sekeldusi jätkus ka koduteekonnale. „Lennuk oli pilgeni täis peresid, kellel kõigil kümme kohvrit, nii et kogu selle krempli lennukisse mahutamine võttis esiteks tohutult aega, nii et lend hilines ikka korralikult. Lisaks ei mahtunud need kohvrid lennuki pagasiruumidesse ära ja paigutati lihtsalt salongi. Tagatipuks märgiti kõikide pagas justkui nii, et kõigil oli Amsterdamis vaid väike vahemaandumine ja keegi oma asju kätte ei saanud. Paljud pered näiteks ei saanud isegi enda lastekärusid kätte ja pidid mitu päeva veetma ilma nendeta, kuni siis edasilend päriselt toimus. Mul olid põhimõtteliselt kõik asjad pakitud rattakohvrisse, seljakotis ainult läpakas. Õnneks sain Amsterdami hotellis vajalikud hügieenitarbed, nii et vähemalt hambad said pestud,“ leiab Indrek jälle asjas miskit head.
Kui Amsterdam-Tallinn reis toimus juba väiksemas seltskonnas ja kästi kanda ka maske, siis Küprose lennul olid stjuardessidel maskid lihtsalt lõua all. Samas ega seal ka väga midagi karta polnud, kuna Küprose nakatumiste arvud jäid sellise karmi reageerimise peale väga väikeseks — mai lõpu seisuga oli seal kokku alla 1000 nakatunu. Kuna nakatumine oli seal nii madal, siis uue muutunud korralduse järgi ei pidanud Indrek pärast nelja päeva rohkem karantiinis püsima (erinevalt koju naasvatest küproslastest, kes kaheks nädalaks hotellidesse paigutati, mille uste ees valvasid politseinikud) ja pääses kiiresti ka tagasi kontorisse, mille järele ta juba ammu igatsenud oli. „Kuigi kodutöö on igati OK ja Datanoris rakendame seda võimalust juba ammu, siis nii pikalt ja pidevalt üksteisest eemal olles tekib ikkagi mingi kadu ülevaate omamises ega sünni selliselt ka eriti innovaatilisi ideid. Kõik toimetavad justkui omas mullis. Ma leian, et üleüldiselt on sellist vahetut igapäevast suhtlust ikkagi väga vaja. Ja muidugi oma kontoritool ning suur monitor on asjad, mille väärtus sai koroona ajal kõvasti selgemaks.“
Finiš + edasi uute seikluste poole!
Kõige rohkem väsitaski kogu selle kogemuse juures lõppkokkuvõttes üksinda olemine, kõik videokoosolekud ja muud sotsiaalvõrgustikud ei suuda ikkagi asendada reaalselt inimestega koos istumist ja suhtlemist. Samas ei olnud see kindlasti mingi negatiivne kogemus, teises riigis olles nägi seda aega natuke teise pilguga ja sai aru, et Eestis olid asjad ikka väga hästi. Tagantjärgi tundub, et Eesti reageeris märksa adekvaatsemalt ja uudisteportaalide kaudu tundus, et ka diskussiooni oli rohkem, samal ajal kui Küprosel oodati ainult presidendi korraldusi.
See, kuhu Indrek oma kogutud vormi sel hooajal panustada plaanib, on meie jutustamise ajal veel lahtine. Kindlasti teeb ta kaasa Filtri temposarja, kuid kõik muu selgub jooksvalt. Küll aga on kindel see, et isegi kui Paris-Roubaix Challenge peaks toimuma edasilükatult sügisel, siis juba n-ö õige tunde pärast (tegemist ju siiski KEVADklassikuga) ta seda sõitma ei läheks. Uurin, kas ehk võiks sel hooajal siis teda vahelduseks hoopis mõnel triatlonivõistlusel kohata. „Triatlon meeldib mulle küll väga, kuid ujumine ja jooksmine mitte,“ lõpetab ta meie jutuajamise ja jätab otsad lahtiseks.